Vererõhk on rõhk ,mida avaldab veresoontes
voolav veri veresoonte seintele.
Vererõhu
ajalugu kaasaja meditsiinis sai alguse arst William
Harvey ( 1578 – 1657 ) uurimistööga ,kes
kirjeldas oma raamatus De Motu Cordis vereringe toimimist. Esimese avalikult kirjeldatud
vererõhu mõõtmise sooritas inglise vaimulik Stephen Hales 1733
aastal. Vererõhk ehk hüpertensioon kui kliiniline termin tekkis kasutusele mansetil põhineva vererõhumõõtja kasutuselevõtuga Scipione
Riva-Rocci poolt 1896 aastal.
1905 aastal täiustas Nikolai
Korotkoff vererõhu mõõtmise tehnikat.
Tänapäeval lähtutakse
vererõhu väärtuste hindamisel järgnevast tabelist :
|
Vererõhu väärtused täiskasvanutel
|
|
|
|
|
|
< 90
|
< 60
|
|
Normaalne
vererõhk
|
90 - 119
|
60 - 79
|
|
Kõrge vererõhk
|
120 – 139
|
or 80 – 89
|
|
|
140 – 159
|
or 90 – 99
|
|
|
160 - 179
|
or 100 - 109
|
|
Eluohtlik vererõhk
|
≥ 180
|
või ≥ 110
|
Süstoolne
( ülemine ) vererõhk on rõhk , mis tekib südame kokkutõmbumisel.
Diastoolne ( alumina )
vererõhk on aga südame lõõgastumisel tekkiv rõhk.
Erinevate
riikide meditsiiniringkondades suhtutakse samas pooldavalt seisukohta , et
normaalne vererõhu tase peaks olema 120 /80 mm Hg , tolerants 10 .
Vererõhk
võib varieeruda nii liigiti, indiviiditi ja on sõltuvuses nii elueast, keha
asendist, organismi tervislikust ja/või haiguslikest seisunditest, sissevõetavatest
ravimitest, toitumisest, pärilikkusest aga ka patsiendi seisundist (ärkvel,
tuimestatud jne) jpm teguritest.
Magamise
ajal ja hommikuti on vererõhk kõige madalam.
Hüpotensioon on madal
vererõhk.Seda võivad põhjustada
rasedus, südameprobleemid,
hormonaalse tasakaalu eripärad,
veekaotus , verekaotus
, teatavad infektsioonid , allergilised reaktsioonid , teatavate
mineraalide ja vitamiinide puudus jne.
Hüpotensiooni
esineb suhteliselt harva .
Hüpertensioon
ehk kõrge vererõhk jaguneb 2 alajaotusse
Arteriaalne essentsiaalne
hüpertensioon on
vererõhu kõrgenemine, mis ei ole põhjustatud (või ei ole õnnestunud seost
leida ) teiste haiguste poolt. Kõigist hüpertensioonijuhtumitest moodustab
arteriaalne essentsiaalne hüpertensioon
ca 90 % .
Seega
suurusjärgus 90 % essentsiaalse
arteriaalse hüpertensiooni juhtudest
jäävad kõrgenenud vererõhu põhjused välja selgitamata ning vastavalt ka
põhjuste kõrvaldamise teel reaalselt
välja ravimata.
Arteriaalne
sekundaarne hüpertensioon
on
teistest haigustest põhjustatud
vererõhu kõrgenemine. Esinemissagedus hüpertensiooni koguarvust ca 10 %
Järgnevad seisundid
võivad põhjustada sekundaarse hüpertensiooni ,
- diabeedi tüsistused (diabeetiline nefropaatia )
- polütsüstiliste neeruhaigus
- glomerulaarfiltratsiooni patoloogia
- renovaskulaarne hüpertensioon
- kortikosteroide sisaldavad ravimid
- aldosteronism.
- feokromotsütoom
- kilpnäärme probleemid
- hüperparatüreoidism
- arteri koarktatsioon
- uneapnoe
- ülekaal
- rasedus
- ravimid ja toidulisandid
Erinevate riikide lõikes on
täiskasvanud elanikkonna hulgas hüpertensiooni esinemissagedus 30..40 %
Viimastel
kümnenditel täheldatakse arteriaalse hüpertensiooni esinemissageduse
tõusu eriti arenenud riikides. Samas on mitmed teadusgrupid väljendanud arvamust , et haigus võib olla
märkimisväärselt aladiagnoositud ja-
ravitud.